For Peace

Magan alati oma laia voodi ühel poolel. Alati. Mul on kaks patja - teine on teisel poolel ja seda ma ei kasuta.

Täna öösel ärkasin üles ja leidsin, et olin keset und kolinud voodi teisele poolele, pannud isegi pea teisele padjale. Esimesel poolel oli ainult väntsutatud padi ja kortsus lina.

Mul on tunne, et see tähendab midagi. Aga ma ei tea, mida.

440. luuletus

tiksus Pirol ta

(seal Tartus)

mugav oli, kartus

puudus igasugune

"aga äkki olen tühi

koht ma, ja seesamune"

kangastus tal korraks mõttes

siiski mitte võttes

liialt võimust

tikk takk

tikk takk

kord oli

tugev (magnet)torm

ja vihma sadas meetrites

Emjõgi oli kaldail

vaikus raadioeetrites

Pirol muru oli libe

libises, ta libises

perse peal

ja otse põhja

Tartu maanteed pidi

"tikk takk"

tegi kiiruskaamera

ma ei tihan'd

talle öelda

et hoiaks eemal Tallinnast

all-linnast... peal-linnast...

ah

meil on pandud soolakvoodid

vedruvoodid, viinapoed

siin ja seal on seinal maalid

pidudel on kummist saalid

merel traalid igatsevad kallast

Maalid tulnud maalt on kaema

linnaelu, valget laeva

(mis on muide karil kinni,

sada meetrit sadamast)

võim on võlgu rahvale

ja rahvas oma kahvale

mis püüdis kinni

vanad kalad

kilud

viidikad ja Vakra

siin vähesel on kaalu, mõtet

üksikul on pointi, paeluvust

tiksun üksi Tallinnas

olen ennast täis

üleskäärit' käis

ja nukid juba eos on verised

eriliselt keeruline kartus

et Tartus

nad on targemad

sirgemad ja virgemad

tikk takk

tikk takk

tikk takk

fakk!

oo, süda

liug ei olnud liiga pikk

ta peatus Paides

TEDx and Ralph: Mõtleja sünd

Kui kiiresti sa kõnnid? Käisin eelmisel pühapäeval jalutamas (jah!) ja kuna oli palju aega mõtiskella (isegi rohem kui muidu) tajusin, et kui sa käid oma harilikke tänavaid ja teid, kus sa tavaliselt kiirel sammul kulged, aeglasemalt, siis näed keskkonda teisiti, rohkem. Tunned ennastki teisiti. Kõndimise kiirus, tundub, isegi ütleb midagi kõndija kohta. Kas mitte ei ole, et see sinu sõber, kes ka ilma kiirustamise vajaduseta kärmelt kõnnib, on kuidagi enam pinges, enam stressis...? (Võibolla ma kujutan seda lihtsalt ette.) Kõnnime aeglasemalt, tegelikult ei ole ju nii kiire.

Kas sul on kiiks?

Mul on siiani olnud (küll alateadlik, aga ikkagi) veendumus, mille ma siinkohal esmakordselt läbi mõeldult sõnastan.

On olemas üks fundamentaalne Loogika. Ja see Loogika on minu Loogika. Ja kui sina ei toimi vastavalt minu Loogika loogikale, siis sa toimid valesti. Ja ma annan sulle nõu, kuidas olla loogiline või loogilisem. Ja kui sa ei võta mind kuulda, siis sa ei ole loogiline, vaid oled irratsionaalne.

Selline. Aga oota. Äkki. Äkki on sootuks nii, et kui sa vihkad pedesid või armastad heroiini või hääletad Savisaare poolt või sõidad Tallinnast Tartusse läbi Pärnu, siis äkki see on sinu jaoks loogiline, sest sul on Teine Loogika. Sul on oma Loogika, mis on 180 kraadi erinev minu omast. Su jaoks on see sama loogiline kui minu Loogika minu jaoks. Minu loogika lähtub (kui ma nüüd õigesti aru saan) ratsionaalsusest, süstemaatilisusest ja mingil määral tunnetusest. Sinu loogika võib lähtuda hoopis millestki muust. Ma ju ei tea, millest. Aga ma õpin sind tundma ja äkki siis ma saan sust aru. Ja sina minust.

Aga ma otsustasin, et (alles) nüüd, kolmekümneaastasena, tahan ma selle peale rohkem mõelda, sellega rohkem arvestada. Olla vähem egotsentriline, rohkem tolerantne. Piinlik.

Kui sul on kiiks, siis ma armastan sind.

P.S.

Iga-aastane kevad-unisus. De-vitaminoos. Märtsi-eestlase sini-kahvatus. Ära vaata mind.

439. luuletus

ütled ausalt

välja kõik

või

kuni selle sõnani

mis jääb

enne seda koma

mis on enne "aga"

keda

keda siis?

ega

ega mitte mind?

hingad kukla taga

aga

kirjutad ridade vahele

ahelad

ketid ja tabad

agad

istun edasi

mõtlen et

vedas

ega's midagi

kedagi

mitte kedagi

mul ei ole viga midagi

aken oli

ja muutus peegliks

veeks

tuulevaikses tassis

nägin

ta passis

mind

ja mina sind

mul ei ole luupi

millega näeksin

kohe huupi

su kirja

pisikest

isiklikku

käsikirjalist

vist

tõelist

mul ei ole viga midagi?

kuidagi

ikkagi

vigagi

midagi

on

tõdemus

ohhoo

438. luuletus

1

viskan kive pimedusse

oh sa ime

tihnikusse

kukkudes ja põrkudes

nõrku oksi murdes

murdu

uruhiired kiirelt

mulda poevad

et ei kivi kohtaks

sekundeid nad loevad

kuni läbi

kivisadu

kive sadu sajab

irve minu näol

samal ajal

metsas kajab

purjus kurjus

korjus minu sisse

linnas

korjas kive teepeenralt

ikka lehkav korjus

olen ma

2

täna

lähen linna pimedasse

oh sa ime

mis sinna minna

kive aknaisse loopima

hooplema

oma lootusetusega

kilde korjama taskuisse

õnne tooma

viskan kive pimedasse linna

klaasist kive

kandilisi

kümnetahulisi

peegel-akendesse

raud-ustesse

betoon-seintesse

plekk-katuseisse

inimesed kiirelt

mulda poevad

et ei kivi kohtaks

sekundeid nad loevad

kuni läbi

kivisadu

kive sadu sajab

irve minu näol

samal ajal

linnas kajab

purjus kurjus

lendas linna laiali

minust endast

3

inimeseks sain

taas tavaliseks

jäin linna

437. luuletus

tere õhtust sina

mis sinuga täna tehti?

pandi pöörama lehti

mida sa polnud veel lugenud

kästi ronida pesast

kuhu sa polnud veel pugenud

paluti loobuda armust

mida sa polnud veel kogenud

õnne sul öeldi et tänaksid

kuigi sul polnudki vedanud

suu sul suleti sõrmega

ilma et oleksid seganud

mida sa pidid siis tegema?

juhendi läbi lugema?

saamata selle eest sugeda?

hetkekski heitmata lebama?

kui sügeleb siis tuleb sügada

kui pikk siis tuleb pügada

kui ees siis tuleb trügida

ja siis ikka edasi rügada

jah või ei?

436. luuletus

sa maga

kuni ma sõidan

sa võidad

unes

üksinda

rohkem

ja ma näen

üksinda

rohkem

ma näen et:

tee ääres

kaheteistkümnesed

tüdrukud

nad

veel ei õitse

neid on seitse

süütut

sarnaste

sirgete

säärtega

ma näen et:

kuue aasta pärast

on neil jalad

harkis

ja poisid

närveerivad

esimest korda

päriselt

nende

vahel

ma näen et:

siis kaheksateistkümnesed tüdrukud

identifitseerivad end

läbi küünte

kingade

tätoveeringute

sisuta sõnade

tühjade pilkude

ja riidehilpude

nad ei tea

et keegi ei tea

et neid olemas

pole

sa näed et:

teel

nüüd on pime

ja ime

et üldse

midagi näen

sirutan käed

jah

käsikaudu lä'en

sest

tulevik on saladus

ja seljatagune

on saladus

minevik on saladus

ja olevikus

meidki

ei ole

sa maga

kuni ma sõidan

sa võidad

unes

üksinda

rohkem

ja ma näen

üksinda

rohkem

435. luuletus

oh paneme rõõmule rohkemat rõhku
mugavalt mustvalge skaala
algus on algus ja lõpus on lõpp
ja keskel on kastitäis taarat

kaugemalt kostavad pilvesed kilked
pöörased patused apsud
evakueerume asfaldist teedelt
võtame, sõbrad, nüüd napsu

sirelilõhnane kärbesteseen
veen mis tuksub seal sees
asfaldist teedele tagasi tuleme
rohkema rõõmuga veel

reegleid ei ole

süütunnet pole

karistust mingit ei tule

434. luuletus

kell on 2
ja ma ei ole purjus
jah tunnistan
et nurjus
veidi päevatöö
hääle
hüüdsin ära ehk
ja öö tuli pääle
aga kui ma tulen
(iga roju)
oma koju
ja taarun
läbi terve Tallinna
(mu arm)
all-linna
jõuan
oma maja
helevalgustatud trepikotta
siis saan kainemaks
jah
veel kainemaks saan
ei
mitte valgusest
või varjust välja tulekust
vaid selle mõtte algusest
et kell on 2
ja tema on mu toas

ja kuigi seal
ei ole
lampi laes
või maali seina peal
ei akent
ega ustki pole minu toal
rääkimata küttekoldest
kapist, kemmergust
õhutuseavast
ja tavast
et ruumis vaip
on maas
ja mõni lillevaas...

ei ole miskit

siis kell on 2
ja tema on mu toas

ta oli vannitoas
ma tunnen lõhnast
magusast
mis jäänud tast
ja köögist tulnud on
mu tassiga
must tee
kuhu lisand sidruni
ja mee
(teki all
on saiapuru
kindlasti)
jah, kindlasti
ma tean

sest tean teda ma
ja ka
et kell on 2
ja tema on mu toas

433. luuletus

erilised hetked

topeltstandardid

kummalised katked

lagunevad koost

suudlematud huuled

kannatanud käed

külmad kõhutuuled

sõltumata soost

nälginud ja nõrk ma

aga üks-ta-kõik

ma ei taha kurta

olen siiski mees

ananassiampsu

andsid mulle sa

ja su roosa kampsun?

...olen siiski mees!

erilised hetked

topeltstandardid

kummalised katked

lagunevad koost

Pühendatud selle blogi austajaile, kel täna sünnipäev juhtub olema.

Dial M

Kohvikus.

Naine: "Palun üks must kohv."

Baarman: "Jah, palun. Kas soovite vett ka?"

Naine: "Ee... Kuidas?"

Baarman: "Kas soovite espresso juurde ka klaasi vett?"

Naine: [kohmetult] "Ee... Milleks?"

Baarman: [nüüd ka kohmetult] "On selline komme võtta espresso juurde klaas vett."

Naine: "Hahaha."

Baarman: "Kui teile ei sobi, siis ma ei pane."

Naine: "Okei. Aga teil on see üks M-tähega magustoit. Palun seda."

Baarman: "Oskate ehk täpsemalt...?"

Naine: "Noh! M-tähega noh! Mingi kookosega oli. M-tähega, ma tean."

Baarman: [otsib riiulist ja menüüst] "Hmm, kahjuks ma ei..."

Naine: "Peab olema M-tähega magustoit. Mm-midagi... Noh, teate küll."

Baarman: "Kahjuks ei ole... hmm... meil sellist."

Naine: "Hästi. Aitäh. Vahet pole." [lahkub kohviga]

Baarman: "Palun palun."

Mina: "Tere. Mulle palun P-tähega magustoit."

Baarman: [ei saa mu halvast naljast aru ja ulatab mulle valguskiirusel Panna cotta]

Veidi hiljem liftis.

Mees: [tüsedapoolne, räägib telefoniga, ülirahulikult] "Mhmh... Jah... Mul on homme raamatukogupäev... Aga hommikul ma lähen uisutama... Õigemini... ma PEAN minema uisutama.... Muidu on väga halvasti."

432. luuletus

mu unes

on väikene

saar

järv on

jääs

nii et polegi

saar

on maa

pime
ja punane laik
sinisel taustal
mu silmis

on viga

on vigade rida

sügisesed peod

on kurvad

ja nurgad

on ümarad

kuigi kõik

on veel pruunid

talvel on teine

tegu ja tahtmine

libe

valge

liha

toon sõnumit

sõnumitooja

laineharjadel kantut

viin ka

ära

su iha

...liha

seal saarel sa vaatasid

mind

ega tundnud

mind väga

vist ära

oma särava

pilguga

nägid

mind ära

mis kurat

kus kadusid?

ära?

ah õigus

on maa

nägin

läbi klaasi

klaas olin ma

liiv lihvis mind

ümardas ära

ja pehmendas

libedaks

lihaks

sind

vaadata vahva

kuid veidike

valus

aga sellel

on alus:

on armastus

ja kellegi

teise

liha

ma rääkisin

jällegi

endast

ja lendas

uni

ja saar

Resurrection

Mul on saabunud siin blogis jälle see periood, kui mul on ideid, millest kirjutada, aga tundub nagu oleksin kõike seda juba korra mõelnud ja öelnud ja maha matnud...

I saw her standing there

"Stiilne, kuid tagasihoidlik… Vaimukas, hea maitsega nii filmis kui muusikas, loeb palju, kiiksuga huumor. Seelikud, seelikud, seelikud... Vähe meiki, aga alati laitmatu... Haridus pigem kultuur kui teadus. Ma arvan, et tal on koer... Selline cool loom, mitte mingi parishiltoni kääbus. Kindlasti on ta väga iseteadlik, sest muidu on sul jama ja sa tüdined ära. Aga see tüdruk on nii cool ja iseseisev, et sa oled hull ta järele. Vot. Ja ma arvan, et ta räägib mingit huvitavat võõrkeelt, näiteks hispaania või itaalia. Just, siuke tüüp. Aga ta on nii tuus, et ta ei ütle, et see tema on... kui ta seda lugema satub." - Dektor

Jälle

Leige. Kõik on kuidagi leige. Näiteks aastavahetus kui sündmus. Vanasti oli see kuidagi suur ja lahe sündmus. Nüüd on leige. Mu elus on olnud juba kakskümmend üheksa aastavahetust, nii et nüüd on juba selline "so what" tunne, kui ta jälle tuleb. Ja läheb. Vanasti nägid aastas terve hunniku filme, mis sind jalust maha lõid. Nüüd on neid heal juhul kahel käel kokku loetavad. Vanasti kohtasid hunnikus uusi inimesi, kellest momentaalselt vaimustuses olid. Olid peod, mida ei saa kunagi unustada. Olid naljad, mis on siiani naljakad. Nüüd... nüüd on kõik maksimaalselt - leige. Kus on uued väljakutsed, kus on uued sihid? Uued kired, uued emotsioonid? No tegelikult on nad vist olemas, aga nad on nii teist laadi, et nad nõuavad harjumist...

Lubadused uueks aastaks, my ass. Naljaga pooleks olen neid ikka endale teinud. Siis on aasta möödas ja võtad kokku, et nonsenss. Sellisel juhul on kindlam anda ka nonenss lubadusi. Näiteks 1. jaanuaril 2010 lubasin endale, et ei koori sel aastal ühtki mandariini. Ja tõesti pidasin sellest kinni ega koorinud ühtki. Lihtne. Haha.

Ei, tegelikult ma ei ole nii masenduses nagu kahest ülalpool olevast lõigust võib tunduda. Ma olen tegelikult õnnelik. Arutasime täna Dektoriga, et millised olid lõppenud aasta värgid. Aasta Inimene - kõik, kes tegid PÖFFi. Aasta Tegu - et ma oma tööga ikkagi hakkama sain, väidetavalt päris hästi ka. Aasta Jama - suvine Saabijama Poolas. Ent see viimane oli kokkuvõttes ka pluss, sest kogu suvine Ida-Euroopa tuur on ühtlasi ka Aasta Rõõm. Aasta Isiklik Võit - uus korter. Ja nii edasi. Head jagub!

Top10 / 2010

Publiku nõudmisel ja isegi ülevaate saamiseks panin kirja oma 2010. aastal nähtud filmide parimad. Kommentaariks: ise põen, et siin listis nii vähe PÖFFi filme on. Kui mul oleks old jaksu PÖFFil kavast rohkem kui (ainult) umbes 35 filmi vaadata, siis oleks Top10 tõenäoliselt Top20.

AASTAL 2010 NÄHTUD FILMIDE TOP10:

1. Shutter Island

2. Of Gods and Men

3. 127 Hours

4. Certified Copy

5. How I Ended This Summer

6. Black Swan

7. How to Train Your Dragon / Toy Story 3

8. On the Path

9. The Town / The Ghost Writer

10. Inception / The Social Network

HONOURABLE MENTION:

- Scott Pilgrim vs. The World

- Fantastic Mr. Fox

- Bad Lieutenant

- I Am Love

431. luuletus

sina

süda

siidine

soe

ma tean

et sulle ei meeldi

mu nägu

ükski mu nägudest

kas mina olengi "S"

su raamatus

sinu luuletuses

su suul

sinu R-i ja T vahel

ma tean

et sa istud vahel

ja oled vaikselt, üksi

ja tahaks mu koledat nägu

vaadata lähedalt

lähemalt kui teised

kas sina oledki see

kes kirjutab minust

seintele

ridu

riime

rütme

raamatuid

mina olen siin

Merge Fields of My Life

Olen alati imestusega ja veidi viltu vaadanud neid "ärikaid", kes kõrva küljes seda telefoni handsfree vidinat kannavad. Nüüd ostsin ise ka endale sellise - lihtsalt nii palju mugavam, kui on vaja palju rääkida. No sorri.

Ma avastasin ükspäev. Et ma aegajalt unustan ennast ära. Unustan, et mina ka eksisteerin. Rääkimata oma sõpradest ja perest. Praegu on kõik kuidagi ühe asja nimel. Hea asja nimel. Annan küll, aga ikka on tunne, et mitte piisavalt, et kõik suurepäraselt oleks ja tuleks ja läheks.

Nägin täna öösel unes üht erootilist unenägu ja teist, kus ma kõik oma (väga armsad) kolleegid kollektiivselt läbi sõimasin. Unenägudes tundub kõik alati väga loogiline ja õigustatud. Tasakaal.

Peaks omale ülikonna ostma.

Peaks talvekummid alla panema.

Vahelduseks fikseerin siin ka ära. Minu 2010. aastal nähtud filmide Top10. Kõiki neid on juhuslikult õnnestunud vaadata kinodes.

1. Shutter Island (Martin Scorsese) 10/10

2. Of Gods and Men (Xavier Beauvois) 10/10
3. 127 Hours (Danny Boyle) 10/10

4. Certified Copy (Abbas Kiarostami) 10/10
5. How I Ended This Summer (Aleksei Popogrebsky) 10/10
6. The Ghost Writer (Roman Polanski) 10/10
7. Toy Story 3 (Lee Unkrich) 9/10
8. On the Path (Jasmila Zbanic) 9/10
9. Inception (Christopher Nolan) 9/10
10. 
The Social Network (David Fincher) 9/10

430. luuletus

mida ma tahan, ma mõtlesin

välja ei mõelnud, vaid ütlesin

kolaki! suust kukkus välja

rumalus, teistel sai nalja

kui mul oleks rõdu

teeksin rõdul suitsu

aga rõdu pole

kole, oh kui kole

kirjutan teki alt sõnumeid

avarasse maailma

tüdrukutele/poistele

äkki jääb mõnele silma

ekspordime ideed ja infot

import ei lähe meil hästi

ülemus lahti lasti

kollektiiv löödi kasti

(muidu kõik suht okei)

olen olnud ilma

ha-ha-ha, nali

nali on nali

on nali

Event Evil

Seoses ühe ilgelt põneva tööalase projektiga (te veel kuulete sellest!) käisin täna Tallinna Lennart Meri Lennujaamas ja külastasin üht reisilennukit. Läbisime turvakontrolli, näitasime isikutunnistust ja kõik see. Huvitav, et too lennukisse-astumise-hetk sümboliseerib minu (ja arvatavasti ka nii mõnegi teise) jaoks vabadust ja eemaldumist ja puhkamist ja soojust. Astusin niisiis koos oma kolleegide ja heade partneritega lennukisse. Oli natuke jälle See Tunne. Ja siis, kui ma sealt 30 minuti pärast jälle tagasi välja astusin - olin ENDISELT Tallinnas. See oli mingi teine - viletsam - tunne. Aga noh, ikkagi.

Lenin

Ta: "Juuksur?"

Ma: "Kuidas?"

Ta: "Juuksur?

Ma: "Jah, täna."

Ta: "Jumal tänatud. Sest PRAEGU on küll väga kole."

Ma: "Täna juba KÄISIN."

Ta: "Aa..."

Tunne oma kodumaad

Mu sõpradel on väike koer, kelle nimi on Eesti. Hiljuti käisid nad meil külas ja võtsid koera ka kaasa. Mäletasin hästi, et koeral selline tore nimi on ja kutsusin teda tervituseks enda juurde, ise vastu põlve patsutades ja intensiivselt tema nime hüüdes. Kui sõbrad mind mõnda aega imelikult silmitsenud olid, siis hakkas mullegi koitma, et äkki ma siiski ei mäletanud toda toredat nime päris õigesti. Olin nimelt entusiastlikult ja valjuhäälselt hüüdnud: "Tallinn, Tallinn, Tallinn, Tallinn!"

Õhus

Ma: "Noh, meest ei ole tekkinud? Standardküsimus."

Ta: "Standardvastus. Ei."

Filmitegija: "Hmm... Aga äkki sa saad mu filmi otse youtube'ist ekraanile lasta?"

Kinomehaanik: "Noh... ei. Ei-ei-ei."

Looking Earth from outer space

Mõtlesin eile esimest korda elus sellele, et närimiskummi Orbit nimi tähendab tõlkes "orbiit". Eile lugesin nõukaaegset raamatut Haanjamaast ja sain teada, et Munamägi on Munamägi selle pärast, et tema samakõrgusjooned on munakujulised. Ehk siis, et ta on mitte püstise vaid pikali oleva muna kujuline. Sellele mõtlesin ka esimest korda elus alles eile.

Linn viskas eile üle, mispeale sõitsin maale. Pedaspeal oli t-särgi-temperatuur ja tuulevaikus ja värskelt kollaseks läinud lehed. Just päikeseloojangu ajal seisin keset hoovi ja mõtlesin, et nüüd võiks minna randa ja sigareti kaasa võtta. Istusin naabrimehe ümberpööratud paadil, varbad liivas, ja tegin suitsu. Äkki istus mu kõrval külamees Tõnu ja tegi ka suitsu. Rääkisime külajutte. Ilmast ja metsast ja merest. Tegime rannas koos Tõnuga suitsu... Ma ei suutnud end taltsutada ja hakkasin ühel hetkel lihtsalt naerma - see olukord oli liiga sürreaalne. Siis ilmusid randa ka kolme teise majapidamise mehed (korraga, nagu kokku lepitult) ja mõne hetke pärast oli merel kolm aerupaati, igast ühest lasti merre kalavõrke. Kui Aarne paadiga tagasi jõudis, küsisin ka... ja olin varsti keset klaassiledat merd. Taevas oli punane ja meri roosa. Ja minul oli rahu.

Täna on juba hoopis teine päev.

Into the Wild

Oleks ju hästi idülliline hommikul enne tööd päikesetõusuga värskeid ajalehti lapata, kohvi juua ja putru süüa. Ja lihtsalt päeva käivitada. Aga kuidas end ikkagi selle idülli võlus veenda, kui äratuskell hommikul äkki mingil põhjusel nelikümmend minutit varem helisema hakkab? Olen hommikuti optimaalne - kiirustama ei pea, aga toimingud (vets, hambad, dušš, riided, lonks mahla, uks, auto) on kogemuslikult välja häälestatud just selliselt, et ärkamise ja töölejõudmise vahele jääks võimalikult vähe minuteid.

Mängin tundmatu arvu tundmatutega. Mis (kes) on ühtlasi muutujad. Õpin tundmatuid tundma, mistõttu leian uusi tundmatuid. Kas see ikka on mäng? Või elu ise? Lähteandmed on olemas, ka vastus - leida tuleb nende vahele jääv lahenduskäik. Aeg on suhteline. Valemid muutuvad.

Ross says: "Hi..."

Kui ma oma korteri aknast välja vaatan, siis näen Radissoni otsas olevat punakaspruuni prismat, mille ülemisel serval istuks justkui hiiglaslik kull või kotkas, seljaga minu poole. Tegelikult on see muidugi midagi täiesti muud, aga minu aknast paistab kull või kotkas. Nii on. Ja oli üks üheksa aastat vana luuletus.

Meil njüüjorgis on külmkapp, kelle (mille) me eile õhtul oma uueks lemmikloomaks ristisime. Ta teeb hääli. Kui toas muud heli ei ole, siis külmkapp annab selgelt märku oma tujudest - aegajalt on ta kurb, siis kuri, siis imestunud, siis rõõmus, siis valudes. Täna üritame talle ka nime panna.

Mulle tänane päev üldiselt ei ole meeldinud. Pean öösel mõne filmi vaatama, mis raviks.

Lokk: "Siimu tibuperse on ära kadunud."

Ma: "Mäs?"

Lokk: "Su soeng. Enne oli tibuperse."

Ma: "Nojah. Pikaks kasvanud."

Lokk: "Väga hea soeng. Ma arvasin, et sul ei olegi normaalne soeng võimalik."

Edit

Tuleb üsna tihti ette, et raal või internet annab inimesele teada: "Service unavailable" või "Oops! Error". Kas poleks elu fantastiline, kui ka inimene võiks inimesele sarnaseid teateid anda... ja lihtsalt mitte midagi enamat vastata.

Mati: "Kati, palun anna mulle need lepingud, mis ma sinult hommikul küsisin."

Kati: "Service unavailable."

Kati: "Mati, oskad sa mulle öelda viimase eelarvekärpe põhjused?"

Mati: "Oops! Error."

@NY

Oh, kõik need Seinfeldi episoodid... Nüüd mängin ma ise seda rolli, et kui keegi tahab koos minuga mu trepikotta tänavalt sisse astuda, tunnen justkui vajadust küsida: "Tere. On see ikka kindel, et te elate siin ja ei ole mitte varas?" Või siis, et kui saan parkimiskoha otse maja ette oma akna alla, siis kohe hästi nagu ei raatsigi hommikul sealt ära sõita...

Tegime Dektoriga kompromissi, et ma tõstan oma neljakümne-kahe-tollise elutuppa ja tema oma vinüülimängija. Siin ma siis nüüd laman oma uuel nurgadiivanil ja kuulan üsna valju volüümiga emotsiooni nimega Mono.

Astusin täna Toompealt läbi. Seal oli külm ja kõle ja tühi ja kajas. Tuli meelde küll, miks me seal enam ühtki talve veeta ei tahtnud.

429. luuletus

kergitet' kulmuga tüdruk

sisenes sealt kus pold kedagi

astus mu ette ja ütles vist

midagi... ei tea, kas sedagi

kuidagi muidugi mõistagi

vastasin talle ja tunduski

et kui ta võidan siis kaotan ma

ja kui ma ta kaotan, siis ka

ühtlas õpetas tüdruk mind

vaatama kinniste silmega

nüüd ma siis passingi teisi nii

ja teised mind imestund ilmega

I used to roll the dice

Nonoh, nägin täna unes, et elasin jälle kogu oma perega suures majas. Pere oli sealjuures kuidagi umbes kolm korda rahvarohkem, nagu mingi hull kommuun. Äkki kukkusin elutoa põrandale teleka ette selili põrandale maha ja hakkasin krampides värisema ning üle kere helendama. Veidi aja pärast läks see üle, aga tundsin end kui uuesti sündinud. Väga PUHAS oli olla. Ühtlasi olid ilmunud kaks hiiglaslikku hurta, kes mind alandlikult teenindasid (tõid näiteks köögi laualt rabarberikooki). Ülejäänud pere oli mu peale silmnähtavalt kade. Taas täiesti random unenägu, aga hommikul oli kuramuse heatujuline ärkamine.

Mis tunne on töötada näiteks kolmkümmend aastat ühes kohas, elada samas korteris koos sama inimesega. Seista iga päev samas bussipeatuses, käia ikka seal samas nurgapealses poes? Või nelikümmend... või kuuskümmend aastat? Minu elus on nii palju muutusi olnud, et ma ei ole üle kahe aasta kestvat rutiini kogenud. Huvitav.

The Cavanagh

Eile sõitsin läbi tuntud kiirtoidu restorani drive-in tänava. Akna number kaks juures oma ebatervislikku einet oodates märkasin, et välikohviku nurgas istub mees, kelle ekraanilt on ilmselgelt näha, kuidas ta populaarse täiskasvanute lehekülje youporn punkt com vahendusel kuumalt erutavate filmimaterjalidega tutvub. Tsiteerides jälle klassikuid: Kõik on vabadus!

Viimase paari nädala soundtrack on Anathema viimane plaat "We're Here Because We're Here". Võin täie tõsidusega öelda, et tegu on ühega mu mitmest favoriit-ansamblist. Kummalisel kombel ei ole ma nende esimest plaati kuulnudki. Samas tollasest death/doom/goth metalist on nad tänaseks (15 aastat ja 8 plaati hiljem) jõudnud emotsionaalselt nukra progressiivse klaveridominandiga ülikauni rokkmuusikani. (Selle klaveri-sõna ma mõtlesin ise välja.) Minu teetass, ma arvan.